Anne-Luise Bertell “Kodutalu”

Eesti Raamat 2022.

368 lk.

Tõlkija Tõnis Arnover.

Elof ja Ivar jäävad juba varakult orbudeks. Alguses saavad peavarju sugulaste Lisa-Greta ja Kõbi-Hannese juurest, hiljem lähevad elama vanaema-vanaisa juurde. Elofit seal tema käitumise pärast kaua ei sallita, noormees läheb tööle ja hiljem sõtta. “Kodutalu” ongi kõige rohkem Elofi lugu. Lugu sellest, kuidas ta sõjast varbast ilma jäänuna tagasi tuli ja päranduseks saadud Westerbacki talu taastama hakkas, Olgaga abiellus ja pere lõi.

“Kodutalu” pakkus mulle meeldiva lugemiselamuse. Huvitav oli lugeda, kuidas elati 20. sajandil Soomes.

Anne-Luise Bertell (sünd 1971) on soomerootsi kirjanik, näitleja, lavastaja ja Vaasa teatri juht. Ta on lõpetanud Soome Teatriakadeemia ja debüteeris kirjanikuna 1997 luulekoguga “Rus av gul”. Ta on kirjutanud ka novelle. Oma debüütromaanis “Pöörake ümber mu igatsus” (“Vänd om min längutan”, 2016) kirjutab Ann-Luise Bertell Pohjanmaa inimestest, kes emigreerusid Ameerikasse. Romaan põhineb tema sugulaste kodumaalt lahkumise kogemustel. Teost on tunnustatud Choreuspriseti ja Yle kirjandusauhinnaga. Oma teises romaanis “Kodutalu” (“Heiman”, 2020) kirjutab autor neist, kes jäid Soome ja talusid sõdu ning neist saadud traumasid. Teos, mis käsitleb Soome 20. sajandi ajaloo põhiprobleeme, põhineb Ann-Luise Bertelli vanavanemate lool. „Kodutaluˮ räägib tavalistest inimestest, kes teevad tavalisi asju. See on Soome ja eriti soomerootslaste lugu: sõdadest räsitud inimesed, eriti mehed, katkised hinged, joomine. Ning (eestlastelegi tuttav) oma talukoht, mida tuleb pidada, ükskõik kui raske see ka pole, ja pärandada järgmistele põlvedele. Teosel on sarnaseid jooni „Tõe ja õigusega“, kuigi see pole nii mastaapne, rääkides muuhulgas juurtest, traditsioonidest, truudusest ja kasinusest. Bertelli romaani on võrreldud ka Väinö Linna triloogiaga “Siin Põhjatähe all”.