Kohila raamatukokku jõudis Avo Falkenbergi mahukas vinüülplaadikogu. Alates 1. juunist on osa plaate väljas raamatukogu fuajee vitriinkappides. Avo Falkenbergi vinüülplaadikogu koosneb suurepärasest klassikalisest muusikast, samuti on ka vanemat pop- ja estraadimuusikat. Kõigile vinüülidele on Avo Falkenberg lisanud punktkirjas sisututvustused. Lapsepõlves saadud vigastus tõi Avo Falkenbergile kaasa nägemise kaotuse, see aga ei takistanud teda elamast huviküllast ja täisväärtuslikku elu.
Avo Falkenbergi meenutab tema naine Anne Falkenberg:
“Minu abikaasa Avo Falkenbergi pere elas Võrumaal. Tänu õigeaegsele hoiatusele õnnestus perel pääseda 1949. aasta küüditamisest. Uus peavari leiti ühe metsniku juures. Muidugi oli metsnikul ka püss, mis ühel päeval hakkas suuremaid poisse huvitama. Nii juhtuski tollal 4-aastane Avo olema valel ajal vales kohas ja sai haavlilaengu näkku ja näo kaitseks tõstetud paremasse kätte. Tulemuseks ühe silma kohene hävimine ja parema käe amputatsioon kohe küünarliigese alt. Teine silm kaotas ajapikku nägemise ja meie tutvumise hetkeks oli ta täiesti pime.
See oli nüüd eellugu ja aitab ehk paremini mõista selle mehe tahtejõudu ja üldse jõudu mitte alla anda raskustele ja ka sellises olukorras elada huvitavat ja täisväärtuslikku elu.
Kooliealiseks saades oli nägemine juba nii halb, et Avo asus õppima Tartusse Emajõe kooli, mis oli siis ja on praegugi pimedate ja nägemispuudega laste kool. Koolis õpetati n-ö tavaõppeainete kõrval ka erinevaid toimetulekuoskusi, liikumist, orienteerumist häälte järgi jms. Koolis oli au sees sport ja sealt sai alguse ka Avo matkahuvi. Avo huvi muusika vastu sai samuti alguse juba koolipäevil, ta ise meenutas, et naljalt ei jäänud vahele ühtegi Vanemuise muusikaetendust. Eks ka huvi lugemise ja eriti ajaloost kõnelevate raamatute vastu sai alguse juba koolipõlves.
Kui kool lõpetatud, tuli Avo Tallinna ja sai tööle pimedate kombinaati. Üsna varsti hakkas ta mängima pimedate orkestris trompetit, kusjuures ma ei teagi, millal ta selle trompetimängu selgeks õppis. Sellest ta küll rääkis, et ta koolis agaralt ka isetegevuses kaasa lõi. Orkestris mängis ta ikka päris kaua. Sporti tehti ka Tallinnas ja kus iganes võimalik, seal oli ka Avo. Harrastas pikamaajooksu ja nägijast saatjaga osales 10 aastat Tallinna linnajooksudel. Talvel suusatas, samuti saatjaga. Siis tuli pime-lauatennis. Selle mängu leiutasid Kanada pimedad ja sealt levis see üle maailma. Eestisse tuli ta Soome kaudu ja just Avo oligi see mees, kes selle mängu Eestis käima pani. Soomlased kinkisid esimese laua ja muud atribuudid, hiljem juba muretseti varustus ise. See on huvitav mäng ja pimedatele suurepärane võimalus, aga siinkirjeldamine läheks pikale. Avo esindas korduvalt Eestit nii Euroopa kui maailma tasemel ja teda kutsuti ka Soome meistrivõistlustest osa võtma. Avo käis lauatennist mängimas kuni tervise halvenemiseni.
Veel üks tahk Avo huvidest – keeled. Ta valdas vabalt kõnes ja kirjas soome- ja inglise keelt. Tal oli kirjasõpru paljudest maadest. Tol ajal ei olnud veel arvuteid, kirjutati punktkirjas. Avo oli ka nii Soome kui ka Inglismaa pimedate raamatukogudes lugeja ja talle saadeti regulaarselt lugemiseks punktkirjaraamatuid.
Pärast pimedate kombinaati töötas Avo pimedate raamatukogus punktkirjatoimetajana, tema käe all valmisid punktkirjas raamatud, eksamimaterjalid, õppematerjalid, viimasel ajal isegi restoranide menüüd. Üldse, kõik teave, mis pimedatele vaja läks, kalendrid… Mulle tegi ta õppematerjalid massaažikursuste jaoks ja busside sõiduplaanid tööle sõitudeks. Need viimased tekitasid palju huvi ja ka nalja minu klientide seas. Seda ma ka ei tea, millal Avo hakkas heliplaate ostma. Plaatide hulk näitab tema tõsist huvi muusika ja eriti tõsise muusika vastu. Ka kodus kuulasime tihti erinevaid kontserte, reedeõhtustel ERSO kontsertidel olime kohal nii sageli kui võimalik, kontserdisaali kohale minna polnud meie nägemisepuudulikkuse tõttu alati võimalik. Lauljatest oli tema lemmik Placido Domingo.
Mis siis veel? Näib, et juba nagu jätkuks ühe mehe ühe elu jaoks. Kui ehk ainult veel meist kahest rääkida, siis nii mitmedki meie huvid kattusid – muusika, lugemine, ajalugu, keeled, liikumine. Minu küll suhteliselt nõrk nägemine võimaldas meil siiski teha kilomeetrite pikkusi rännakuid. Sobisid ka meie huumorisoolikad.“
Raamatukogu tänab Avo Falkenbergi sugulasi tänu kellele vinüülplaadikogu meieni jõudis!
Näitus jääb avatuks 4. augustini.
Olete väga oodatud!
NB! Huvilised saavad laenata Avo Falkenbergi kogu vinüülplaate ka kodus kuulamiseks. Uudse teenusena on raamatukogust võimalik koju laenata kaasaskantavat vinüülplaadimängijat. Uuri täpsemalt raamatukogust!
